Näitlejad kekslemas ja lonkamas efektses tükis ‘Keskööpäike’

Teadmata Linnateatri „Keskööpäikese“ tausta, võiks mõelda, et see etendus on midagi väga moodsat ja kaasaegset, kuid tegelikult on tegemist pea sada aastat vana asjaga.

Eelmise sajandi algus oli murranguline kogu teatrikunstis, st püüti end lahti rebida möödunud sajandite kivistunud arusaamadest ning leida uusi ja teistsuguseid väljendusvahendeid.  Eestis oli teatriuuendajaks  Arthur Valdes, kelle teatrialasest tegevusest ei olnud aastaid midagi teada. Hiljuti, aga tulid arhiivisügavustest esile Valdese visandid 1927. aastal kavandatud teatrieksperimendi kohta, kuid paraku jäi lavastusprotsess sel ajal katki. Nüüd, peaaegu sada aastat hiljem, jõuavadki Valdese moodsad visandid Linnateatri lavale.

„Keskööpäikese“ nägemiseks ja sellest arusaamiseks ei pea olema teatriajaloost huvitatud. Kuigi näiteks oleks hea teada Tšehhovi „Kajaka“ süžeed, kuid saab ka ilma – sel juhul on tegemist lustaka ja humoorika süžeega, millele võib ise tegevuse põhjendused välja mõelda.

Hariv ja kasulik on, et etendus algab videoga, kus teatriajaloolane Lea Tormis tutvustab Eesti teatri uuendusi möödunud sajandi alguses ning  annab lühikese ülevaate ka Arthur Valdese tegemisest. Pärast seda võib juba aimata, mis ees ootab (juhul kui tüki tutvustus vms on jäänud lugemata). Ometigi võib Linnateatri suurepäraseid näitlejaid etenduse esimesel kümnel minutil vaadata kentsakalt laval kargamas, kekslemas, lonkamas, hüppamas, häälitsemas jms ning mõelda positiivse muigega: „Mis asi see on?“. Ajapikku hakkab moodustuma etenduse tervik.

Märkimisväärne on ka kogu näitetrupi kooseksisteerimine ja mängimine. Võib-olla oleme harjunud nägema selliseid tükke NO99-s või mõnes väiksemas „kaasaegses“ projektiteatris ning Linnateatrile pole selline teater harjumuspärane. Kuid Linnateatri suurepärased näitlejad saavad „teistsuguse“ teatriga väga hästi hakkama ning see tundus neile vägagi tavaline. Eriti meeldejääv on Rain Simmuli miimika teise vaatuse filmistseenis või esimeses vaatuses lõbus põrgustseen, kus näitlejad näevad välja nagu väikesed nukitsamehed, kes keset lava ringi kargavad. Etenduse alguses kannavad kõik trupiliikmed musta sooja pesu ning teevad kõiksugu imelikke liigutusi – ei ole just harjumuspärane näha Anne Reemanni või Helene Vannarit sellises kostüümis või rollis, kuid õige pea harjub sellega ning elamus on igati positiivne.

Meeldejääv on ka „Keskööpäikese“ lavakujundus (Ene-Liis Semper, NO99) – minimalistlik, kuid samas silmapaistev. Must ja valge lavakujunduses kui ka näitlejate kostüümides mõjub tabavalt.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et pole ka ime, et Linnateatri „Keskööpäike“ on mitmeid teatriauhindu võitnud (vt Linnateatri  kodulehekülg). Öeldes väga lihtsalt, tegemist on igati toreda ja hea tükiga.