Pudel mikrofoniks ja küsimusi esitama!

Kui peaksin oma kuupikkust Euroopa Vabatahtliku teenistuse (EVS – European Voluntary Service) kogemust ühe lausega kirjeldama, siis jääks kindlasti sõnadest puudu. Usun, et EVS annab sulle täpselt nii palju, kui sa ise oled valmis osa võtma, riskima ja proovima. Isiklikult tunnen, et arenesin kuu aja jooksul päris palju.

Meie ülesandeks oli olla Jazz Etno Funky Festivalil (JEFF) meediaks ja kajastada võimalikel viisidel JEFFi ja kõike, mida festival oluliseks peab. Sattusin sustainable development meeskonda, mille eesmärk oli suurendada teadlikkust loodussäästlikust eluviisist, ökotoodetest ja tervislike eluviiside kohta.

Enne projekti algust ei kujutanud ette, et ühe kuuga võib nii palju õppida ja areneda!

Mõistsin, et harjutamine teeb tõesti meistriks. Esimesel JEFFil pidime intervjueerima külastajaid ning kuna see oli minu jaoks esimene kord mikrofoni käes hoida ja otseselt kedagi küsitleda, siis närveerisin päris korralikult. Enne kui külalised saabusid, harjutasin intervjueerimist oma tiimikaaslaste peal: pudel mikrofoniks ja hakkasin küsimusi esitama. Esimestel kordadel pidin mitmeid kordi paberilt piiluma ja üldse tundusin veidi kohmakas, kuid mida enam meeskonnakaaslasi läbi käisin, seda kindlamaks ma muutusin. Õhtul päris mikrofoniga inimeste juures käies tundsin end väga enesekindlana ja kõik edenes sujuvalt.

Järgnevate päevade jooksul käisime farmeritel külas, et artikli jaoks infot koguda. Selleks ajaks oli kogemusepagas juba päris korralik. Muidugi mitte võrreldav professionaalidega, kuid algaja kohta väga hea.

Õppisin väga palju ka tiimitööst ja inimsuhetest. Kord olin meeskonnas, kus üks idee sai kiiresti heakskiidu ning kõik me täiendasime seda kuni suurepäraseks muutumiseni. Täiesti vastupidine oli meeskonnas, kus suure osa põhitööst ära tegime: ideid tuli meil kõigil, kuid me ei suutnud ühe juurde kindlaks jääda ja seda täiuslikumaks ehitada. Kokkuvõttes olime viiekesi esimesse punkti kinni jäänud ja istusime ideehunniku otsas: kuhu edasi minna – ei tea. Taoline kontrast erinevate tiimide vahel andis hea ülevaate, kuidas töö peaks käima, ja mida teha, kui asi ei edene ja pinged on õhus. Usun, et nüüd olen parem tiimikaaslane ja oskan lahendada erinevaid probleeme.

Suurim areng oli tehnoloogia valdkonnas. Viimased päevad möödusid hommikust õhtuni Photoshopi seltsis. Kuna varem polnud ma selle programmiga tegelenud ja nüüd pidin kaks brožüüri välja andma, siis oli areng päris võimas. Esimene päev möödus kõikidelt teistelt abi küsides, kuid järgnevad päevad olin juba päris osav. Viimasel õhtul anti meile kõigile tunnistus ja tiitel – minu tiitliks sai ‘The Best Photoshop Addict’.

Nüüd tagantjärele mõeldes ja analüüsides mõistan, et rasked hetked muutusid kogemuseks ja head hetked muutusid mäletsusteks, mida ikka ja jälle on hea meenutada. Lisaks hakkasin hindama festivali sügavamat poolt ja tunnetama nende vibe´i. Kindlasti motiveeris lühiajaline EVS mind otsima sarnaseid pikaajalisi projekte, sest EVS kogemus on väärt kordamist.